Mate ja miljon mahla

Meie kolme aasta tagustele karnevalimuljetele tuleb nüüd uus peatükk otsa kirjutada. Rio teada-tuntud ja telekast ülekantud staadionikarnevalilt hakkab fookus järjest rohkem liikuma tänavakarnevalile, kus pidutsema ei pea mitte hirmkallist pääset lunastades, vaid pidu on kõikjal linnas: tervelt kaks nädalat esinevad siin isetekkelised blocod: väikesed amatöörlikud koopiad staadionil toretsevatest sambakoolidest. Mis siis, et kleit sai tehtud trikotaažitükist ja trummiks on ämber: ega siis pidu kehvem pole!

Selliste rohujuure-karnevaligruppide arv on aasta-aastalt kasvanud: seekord loeti kokku üle 400 bloco – ja need on linnavalitsuse poolt ametlikult registreeritud. Lisaks on ka meeletult “illegaalseid” blokke, tavaliselt favelade omi, kes pole asjaajamisega viitsinud vaeva näha. Kui nüüd veidi matemaatikat teha – pool tuhat gruppi, igaühel üks või kaks või kolm või rohkem defileed nädala jooksul siis on selge, et täiesti võimatu on näha pooligi gruppe.

Tegelikult polegi vaja kvantiteedile rõhku panna: kui päris aus olla, siis enamus gruppidest on päris ühesugused: staadionisamba hale koopia, kobedam tüdruk lipuga keerutama pandud, rütmigrupp laulmas-kolistamas tümpsuvat samba enredo marssi. Aga see ei tähenda, et üllatusi poleks, on superlahedaid ja väga originaalseid blocosid.

Kõigepealt Brasiilia Ruto Killakund ehk Orquestra Voadora, vonkrahlilik teater-tsirkus-orkester, kes kõrvetava päikese all korraldas võimsate funk-rütmidega etenduse, mängides James Browni ja Tim Maia covereid. Pidu olevat kuuldavasti pimedani kestnud.

Videol on näha ka kostüüme, siinses keeles fantasiasid: tänavakarnevalil on kõik, nii grupp ise kui ka enamus rahvast mõnda rüüsse riietanud. Lihtsamatel puhkudel ostetakse tänavanurkadelt odav litritega maskikene või parukas, kuid Voadora publik – peamiselt tudengitest ja muudest boheemintelligentidest koosnev kamp – oli aga rohkem pingutanud: seltskonnas leidus nii afronõide, muumiaid, supermane kui ka sanitare. Avatari sininahkseid Pocahontaseid ei jõudnud aga kokku lugeda.

Järgmine grupp on Rio Maracatu ja esinemispaigaks Rio romantiliseim, Lissaboni käänuliskitsaste munakivitänavatega Santa Teresa linnaosa. Kahjuks ei jõudnud me kohale õigel ajal, nii et nende esinemist saame koos teiega ainult videost vaadata.

Koos tänavakarnevali plahvatusliku populariseerumisega hiilivad ligi tavalised õllesummerlikud mured: prügi ja läbu; aga ka taskuvargad ja muidu tüütajad. Nendega püütakse siiski tegeleda: linnavalitsus paneb iga bloco taha käima koristajad ning proovib siia-sinna püstitada ajutisi käimlaid, kuid tihtipeale jääb sellest väheks: inimjõul töötav õlle-kuse pump on lihtsalt liiga võimas. Mitmed blocod kasutavad ka teist nippi: kuulutavad oma protsessiooni alguseks näiteks kell 4, aga tegelikult teevad selle juba kell 1 ära. Kui tunned kedagi, kes tunneb kedagi korraldajate hulgas, siis oled ilmselt õigel ajal kohal, kui ei, siis…noh, siis oled nagu meie ülalnimetatud Rio Maracatu ajal.

Ja lõpuks: ega tänavakarneval pole ainult inimestele mõeldud. Brasiilia keskklass on lemmikloomahull ning kassidele-koertele on oma karnevaligrupp nimega “Blocão” (cão = koer port. k).